Intervjuu HÕFFi külastava filmirežisööri Babak Anvariga: Iraanis filmi “Varju all” ei näidata

under the shadow

Babak Anvari esitleb isiklikult HÕFFil oma debüütfilmi “Varju all”, mille esilinastus oli mainekal Sundance festivalil ning mis on pälvinud kiidusõnu juba arvukatelt olulistelt filmiväljaannetelt ja –kriitikutelt. HÕFFil on filmi Euroopa esilinastus.

Babak rääkis lühidalt Läänlasele oma filmi valmimise tagamaadest ning sellest, kuidas ühe riigi poliitiline olukord seda protessi mõjutas. Film on žanrilt psühholoogiline õudusdraama, kummituslugu, mis räägib ühest üksikemast ja tema lapsest ning toimub 1988. aasta Teheranis ajal, mil Iraan oli pikalt kestnud sõjas naaberriigi Iraagiga.

Olles iraanlane, elad sa juba mõnda aega Londonis. Filmi tegevus toimub Iraanis, kuid sa filmid seda hoopis Jordaanias. Kas sa kirjeldaksid palun, mis selle taga on?

Iraanis on filmitegemisele palju poliitilisi piiranguid hetkel. Iraanis leidub väga palju filmitegijaid, kes teavad, kuidas nende oludega toime tulla või aeg-ajalt ka tsensuurist mööda hiilida. Mina aga tahtsin oma lugu rääkida nii ausalt ja autentselt kui võimalik ja seetõttu pidime me valima uue koha, milleks sai Jordaania. Mitmed tunnused… sealsetes oludes meenutasid mulle Teherani, eriti just 1980ndate Teherani.

Oluliseks põhjuseks on kindlasti ka see, et minu loo peategelaseks on naiskarakter. Iraanis filmimides kohustab seadus naiskaraktereid alati peakatet kandma, mis seab filmi usutavusele automaatselt piirangu, sest ka kõige religioossem naine ei kanna peakatet näiteks magama minnes. Ma tahtsin, et mul oleks vabadus oma karakterite usutavaks kujutamiseks.

Sinu film on asetatud väga valulisse ajaloolisse konteksti, mis räägib pikalt kestnud, verisest Iraani-Iraagi sõjast, milles oli suur roll mängida USA räpasel Lähis-Ida poliitikal. Kas sinu film on ka kuidagi politiliselt meelestatud?

Väga huvitav küsimus. Üldiselt oli mul eesmärk luua oma karakteritele usutav ajalooline kontekst tollaste, ühiskondlike survete, probleemide ja hirmudega. Olulise osa moodustas sellest rahvuslik sõjahüsteeria, kultuuriline segadus ning sellest tingituna ka muidugi inimeste isiklik hüsteeria. Ma tahtsin rääkida lugu, mis sisaldaks kõiki neid teemasid alltekstina, olemata otseselt mingi seisukoha poliitpropoganda. Muidugi sisaldab see minupoolset teatavat olukorra tõlgendust. Tegu oli väga sünge ajaga riigis, sest inimesed ei elanud mitte ainult sõja, vaid ka 10 aastat varem toimunud kultuurirevolutsiooni (1979. aastal toimunud riigipööre ja järsk islamiseerumine). Filmis on poliitilist allegooriat ja metaoore, aga ma tahaks need jätta vaatajale tõlgenamiseks.

Aga kuidas on sel juhul filmi Iraanis näitamisega?

Kahjuks ei tule sellel filmil tõenäoliselt niipea Iraanis ühtegi ametlikku seanssi, sest Iraani riigiametnikel on paranoia Iraanist väljaspool tehtud Iraanist rääkivate filmide suhtes. Nad juba oma positsiooni ka näidanud näiteks Sundance’is, kui ilmusid uudised sellest, kuidas Iraani riik peab seda Iraan-vastaseks filmiks. See toimus enne seda, kui nad seda filmi näinud olid. Seetõttu ma kahtlengi, et see film kunagi Iraanis kinodesse jõuab. Kuigi piraatluse teel hakkab ta kindlasti levima.

Kas sellega võivad kaasneda ka mingid muud sanktsioonid? Kuidas sul näiteks sinna reisimisega lood on nüüd?

Seda ei tea kunagi ette, sest see sõltub alati nii olemasolevast valitusest kui ka konkreetsetest inimestest, kellega sa kokku puutuma juhtud. Valitsev klikk ei ole Iraanis hetkel väga ühehäälselt meelestatud ning erinevates osakondades võivad riigis töötada täiesti erinevalt meelestatud inimesed. Ma ise elan Londonis ja pole 5-6 aastat Iraanis käinud. Riskima ma praegu ei hakka! (naerab)

Hannes Aava

Vasta

Sinu e-maili ei avaldata.