VAATA: Kõik HÕFFil linastuvad filmid koos tutvustuste ja treileritega


FESTIVALI AVAFILM


VARJU ALL

Reedel kl 19.15

Under the shadow / Jordaania / Suurbritannia, 2016
Rež: Babak Anvari

Euroopa esilinastus

Päris kindlasti ei ole HÕFFi publik kokku puutunud stiilipuhaste ja äärmise maitsekusega tehtud õudusfilmidega Jordaaniast ja seetõttu on meil lavastaja Babak Anvari debüütfilmi „Varju all“ Euroopa esilinastuse üle eriti hea meel.

On aasta 1988 ja Teherani tänavail varitsevad ohud. Inimesed hoiduvad oma kodudesse. Shidehi (suurepärane rollisooritus Narges Rashidilt) mureks ei ole aga mitte tuntav sõjaoht ja igapäevaselt tihenevad linna pommitamised, vaid pooleli jäänud arstiõpingud. Kui tema abikaasa peab rindele minema, jääb naine nende tütre Dorsaga koju, et viimase eest hoolt kanda. Pidevalt peitudes inimestest tühjaks jooksva elamu pommivarjendisse, hakkab Shidehi reaalsusetaju vaikselt hägustuma ning üsna pea selgub, et nad pole siiski majas üksi.

HÕFFi tänavune avafilm on suurepärane üllatus otse Sundance’ilt.

Maria Reinup


PÕHIPROGRAMM


Hõffi logo

GREEN ROOM

Reedel kl 21.30

Green room / USA, 2015

Rež: Jeremy Saulnier

Õudusfilmide maailm on tulvil vastasseise, üks värvikam, kummalisem ja sageli ka verisem, kui teine: Freddy vs Jason, Alien vs Predator, Megashark vs Giant Octopus. Paar aastat tagasi väikese, ent seda karmima põnevikuga „Sinised varemed“ („Blue Ruins“, PÖFF 2013) žanrifännide huviorbiiti tõusnud Jeremy Saulnier lisab omalt poolt sellesse nimistusse juba sootuks elulisema vastasseisu: punkbänd versus neonatsid.

Just nende nappide sõnadega saakski ehk kõige lihtsamalt võtta kokku Saulnieri kolmanda täispika linaloo „Green Room“ sisu. Kui aga kasutada rohkem kui kolme sõna, siis filmi keskmes on punkbänd Aint Rights, kelle puhul ei saa öelda, et nad tulevad oma lavalise tegevuse tulemusel kuidagimoodi ots otsaga kokku, sest harvad ei ole need korrad, mil järgmisesse esinemispaika jõudmiseks tuleb voolik salaja mõne ettejuhtuva auto kütusepaaki susata. Nii jõuavadki nad Oregoni osariigi lopsaka roheluse rüpes ja inimasustusest üsna kaugel paiknevasse klubisse, mille pööritajateks ja ka peamiseks klientuuriks on skinheadid.

Saulnieri filmi tagajärjel hakkate edaspidi enne kodust lahkumist hoolikalt kontrollima, kas teil on ikka kõik asjad kenasti kaasas, sest maha unustatud telefonilaadija võib vallandada ootamatute sündmuste ahela, mida on võimatu peatada ning mis kogub üha verisemaid ja verisemaid tuure. Aint Rightsi liikmeid ootab ees nende senise elu pikim öö ja pole teada, kas neil üldse õnnestub oma muusikalist karjääri edaspidi sama koosseisuga jätkata…

Timo Diener


SORGENFRI

Laupäeval kl 14

Sorgenfri / Taani, 2015

Rež: Bo Mikkelsen

Idüllilises Taani väikelinnas Sorgenfris Kopenhaageni külje all näikse elu kulgevat omasoodu. Inimesed naudivad ilusat ilma ja tunnevad suvest mõnu, nii ka Johanssonite perekond. Isegi perekonna teismeline, Gustav, tunneb end lõpuks hästi, kui saab teada, et naabertänavale on kolinud uus ja ilus tüdruk, keda tasuks sebida. Siis aga tabab linna ootamatu viiruselaine, inimesed hakkavad surema, haiged isoleeritakse ja kellelgi ei lubata kodudest lahkuda. Seekord jätkub muidu aravõitu Gustavil julgust tekkinud olukorrale selgitust otsida ning ta otsustab koos oma perekonna ja uue tüdruksõbraga sellest surmaorust põgeneda. Paraku on viirus jätnud oma jälje osale elanikkonnale, kes ei lase Gustavil oma plaane nii lihtsalt ellu viia.

Lavastaja-stsenarist Bo Mikkelseni debüütfilm „Sorgenfri“ on hea näide skandinaavialikust töökusest ja nutikusest koos keeruka valemiga, kuidas vändata intelligentset õudusfilmi. See rahulikult algav ja järjest suuremaid pöördeid üles võttev slowburn-thriller on üks nendest Põhjamaades valminud linateostest, mis on valminud Rootsi hittfilmi „Lase sisse see õige“ kiiluvees, ja paistab, et meie põhjanaabrite hoog selles vallas ei taha veel sugugi raugeda.

Nauditav zombiõudukas, mille linastusel viibib ka lavastaja ise.


KUTSE

Laupäeval kl 16

The Invitation / USA, 2015

Rež: Karyn Kusama

Karyn Kusama ei ole žanrimaailmas uustulnuk. Pärast mitut suurfilmi („Aeon Flux“, „Jennifer’s Body“) on naine tagasi filmiga “Kutse”, mille kohta võib julgelt öelda, et see on lavastaja üks paremaid töid läbi aegade. See slow-burner põnevik sobib neile, kes armastavad võtta aega, et elada filmi sisse ning istuda kinosaalis, sõrmenukid valged, magu pöördumas vaikselt pahupidi.

Paarike – Will ja Kira – läheb tuttavate juurde, Hollywoodi häärberi varjatud väravate taha õhtusöögile. Kõvasti veini ja viisakusi teistelt peo külalistelt, kõige tipuks võõrustajate ülientusiastlik “just relax” sunnib Willi õhtusöögi motiivides kahtlema. Kui ta üksinda häärberis eksleb, saame teada, et ta on võõrustajanna Edeni endine kaaslane. Kui hakatakse mängima midagi teraapia või rollimängu sarnast, saavad kõik sellised küsimused, nagu miks kellelgi levi pole või miks peab uks kindlasti lukus olema, aeglaselt piinavalt täpsed vastused.

Võime lubada, et oskuslikult valitud kaadrid, hea näitlejatöö ja suurepärane helimaailm lasevad vaatajal tunda Willi kasvavat paranoiat omal nahal, tehes sellest filmis omaette elamuse.

Maria Reinup


JOHN FRANK GARRETI VIIMANE SÕNA

Laupäeval kl 18

John Frank Garrett`s last word / USA, 2016
Rež: Simon Rumley

Euroopa esilinastus

Mainekas briti lavastaja Simon Rumley on HÕFFi fännidele juba tuttav nimi: 2010. aastal linastunud „Punane, valge, sinine“ ei jätnud õudukasõprade mällu mitte ainult Amanda Fulleri nime, vaid tutvustas ka filmi režissööri kui tugeva käega autorit, kelle eripäraks on ekraanil vaikselt lahtirulluvad lood, mis vaataja stseenihaaval endasse mässivad, kuni sõrmenukid on toolikäepideme pigistamisest valged.

Tänavu SXSW festivalil Austinis maailmas esilinastunud „Johnny Frank Garretti viimane sõna“ ei valmista ka seekord põnevike austajatele pettumust. Kusagil lõunaosariikide südames mõistetakse Johnny Garrett (Sean Patrick Flanery) brutaalse mõrva eest süüdi ja hukatakse, ehkki mees väidab end süütu olevat. Aastaid hiljem hakkavad vandekohtu liikmed saama kirju tema viimaste sõnadega…

HÕFFi raames leiab aset filmi Euroopa esilinastus, kus viibib ka autor isiklikult.

Maria Reinup 


BASKIN

Laupäeval kl 22

Baskin / Türgi, 2015

Rež: Can Evrenol

Ühel pikal ja pimedal õhtul satub kamp politseinikke teeäärsesse grillbaari, kus üsna pea minnakse kohalikega riidu. Keset hoogsat pralletamist saavad mehed kutse lähedal asuvasse külakesse, millest on räägitud ja räägitakse kõhedakstegevaid lugusid: just nagu oleks inimestel kombeks seal jäljetult kaduda.

Kõlab nagu tavalise õuduka algus? Võimalik. Kuid selleks, mis juhtub siis, kui politseinikud on külakesse jõudnud, ei saa keegi end ette valmistada…

Türgi õudusfilm on niigi omaette nähtus, mida tuleb tikutulega taga otsida, seekord aga on tegu filmiga, mida on juba nimetatud šokeerimisastmelt väärikaks järglaseks prantslaste legendaarsele „Märtritele“.

Filmi režissöör on õudusfilmide fänn Can Evrenol, kes on maailmas seni löönud laineid oma lühifilmidega. Hetkel valmistab ta ette „Baskini“ kallimat uusversiooni, kuid leiab enne seda aega ka HÕFFi fännidega kohtuda. Yes!

Maria Reinup


SAATANA MAIUSPALA

Laupäeval kl 20

Devils`s Candy / USA, 2015

Rež: Sean Byrne

Kui metal-muusika tulihingeline fänn ja edutu maalija Jesse (Ethan Embry) asub koos armastatud naise Astridi (Shiri Appelby) ja teismelise tütre Zooeyga (Kiara Glasco) elama oma unistuste majja Texases, tundub esialgu kõik lill olevat. Mees saab endale lõpuks kauaigatsetud stuudio, kus ta alustab tööd uue projektiga, mida kavatseb kunstigaleriile pakkuda. Garaaži seinale maalitavast suurest kunstiteosest kujuneb aga midagi geniaalse hullumeelsuse sarnast, mis hakkab päev-päevalt aina põrgulikumaid tunnusjooni võtma. Mehe üha imelikumaks muutuvale käitumisele ei too suuremat selgust ka ühel päeval maja uksele koputav võõras mees, kes palub perekonnal minna tagasi „oma koju“…

Austraalias sündinud režissöör-stsenarist Sean Byrne šokeeris üldsust oma debüütfilmiga „The Loved Ones“ (2009), mis oli eelmise kümnendi üks märkimisväärsemaid žanrifilme ja pälvis Toronto festivali Midnight Passion sektsioonis publikupreemia. Byrne’i esimene Ameerikas vändatud film väldib teadlikult kummitusmaja-žanrile omaseid tunnuseid, mis võinuks teosest teha järjekordse klišee.

„Saatana maiuspala“ võib käsitleda ühe perekonna tragöödiana, millesse on tunginud hullumeelsus ja saatanlikud jõud; see meenutab oma atmosfäärilt Stanley Kubricku aegumatut klassikat „Hiilgus“ (1980). Ja veel üks asi: ärge laske oma lastel tegeleda doom-metal’iga, sest nagu filmis näha, on see muusika saatanast.

Helmut Jänes


SCHNEIDER BAXI VASTU

Pühapäeval kl 12

Schneider vs Bax / Holland, 2015

Rež: Alex van Warmerdam

Ehkki Hollandi ühel tuntumal kaasaja filmilavastajal Alex van Warmerdamil („Borgman“, „Väike Tõnn“) on olnud nii paremaid kui ka halvemaid hetki, on tema filmid enamasti pikitud eestlastele hästimõistetava musta huumoriga, mida Tristan Priimägi võrdles kunagi õigustatult Eestimaa pealetungiva talvega. Tõepoolest: et van Warmerdami filme täiel rinnal nautida, peab olema tegu väga tundliku naljasoonega inimesega.

Mullu Locarnos esilinastunud teoses, samuti pilgeni musta huumoriga täidetud krimikomöödias „Schneider Baxi vastu“ vallatleb van Warmerdam mõttega, mis saab siis, kui vastamisi satub kaks palgamõrtsukat. Režissöör, kes peaaegu kõigis oma filmides ka näitlejana kaasa lööb, on loomulikult siingi paadis, seekord kõrvalnäitlejana, mängides Ramon Baxi: meest, kellel on kaks vägagi erinevat elukutset ehk kirjanik ja palgamõrtsukas. Samuti suurepärane Tom Dewispelaere kehastab Schneiderit, oma ala tõelist proffi, kes võtab oma tööd täie tõsidusega ja saab ülesande „lapsetapja“ Bax „maha võtta“. Paraku ei aima Schneider, et esialgu vaid mõnetunniseks väljasõiduks planeeritud lihtsast tööotsast võib kulgeda jaht tema enda elu ja surma peale…

Oma huumorisoonelt kulgeb see wicked palgamõrtsukalugu samades žanrituultes, milles kümbles ka üks parimaid selleteemalisi komöödiaid „Palgamõrvarid Brügges“ (2008). Filmi suurim võlu peitub aga sageli nähtamatuteks jääda soovivates detailides, mille märkamine on suureks plussiks, et teosest täit rõõmu tunda.

Helmut Jänes


KULLAKE

Pühapäeval kl 14

Darling / USA, 2015

Rež: Mickey Keating

„Kullake“ on ilus kombinatsioon sõltumatu žanrikino andekate inimeste kooslusest. Filmi lavastajaks on oma loomingus aina paremaid tulemusi näitav Mickey Keating („Ritual“, „POD“), kes äsja üllatas kõiki Sundance’is oma uue tööga „Carnage Park“. „Kullakese“ peaosas näeme aga nugadega lustimas Keatingu stammnäitlejat, üht tänapäeva indie-filmi andekamat noort Lauren Ashley Carterit, kes kehastab New Yorgi vanas majas omaenda hullumeelsuse küüsi langevat neiut. Kolmanda trumbina võib nimetada kõrvalosas mängivat lavastaja-näitlejat Larry Fessendeni, kelle nimi ei tohiks õõvafilmisõpradele kindlasti võõras olla ning kes teeb pisikese osa ka tänavuse festivali lõpufilmis „Teekond lõunasse“ raadiohäälena.

Mustvalgena filmitud „Kullake“ on suure kinosaali vääriline elamus, mis tänu õudust tekitavale atmosfäärile ei lase endast kergesti lahti ka pärast filmi lõppu. Kriipiva helitausta ja väga omanäolise stilistikaga unenäotaoline film jätab vaatajale ruumi fantaseerimiseks – vanas majas on kord juba nii, et iga nurga taga võib sind oodata mõni üllatus… mis ei pruugi kindlasti olla meeldiv.

Kinoajaloost on teada mitmeid sarnaseid, vanas mahajäetud majas asetleidvaid horror-lugusid – nagu näiteks „Hiilgus“, „Kuradi maja“, „Haunting“ jt. „Kullake“ täiendab seda nimekirja mitmete uute nüanssidega, tänu millele on kriitikud nimetanud filmi „plahvatuslikuks“ või „absoluutselt geniaalseks“. Lisame siis omalt poolt veel ühe kiitva sõnapaari: „õudselt hea“.

Helmut Jänes


TEEKOND LÕUNASSE

Pühapäeval 15.30

Southbound / USA, 2015

Rež: Roxanne Benjamin, David Bruckner, Patrick Horvath, Radio Silence

Omnibus- ehk n-ö kassett-filmidega tundusid asjad “VHS-Viral”iga enam vähem ühele poole saavat. Kui aga sellesama “VHS”-i autorid võtsid kampa uusi filmitegijaid ja otsustasid veel ühe kasseti kasuks, tegid nad seda, mida pidid – andma endast kõik, et see oleks värske, fun ja ühtlase kvaliteediga.

Selle tulemusel rullub meie ees lahti neli üpriski erinevat lugu, mida ühendab tegelaste vajadus läbi kõrbe sõita. Vaikselt, aga sihikindlalt segunevad lood „Pääs sisse/ Pääs välja“, „Sireen“, „Õnnetus“ ja „Vanglast vabanemine“ omavahel, seotuna sarnase kaamerastilistika ja helikujundusega ning lubades vaatajal ära tunda elemente eri filmidest. Tulemuseks on mõnusa huumoriga ja erineva krõbedusastmega maiuspalad, millest igaüks leiab oma lemmiku. We like indie!

Maria Reinup 


NOORTEPROGRAMM


KURJUSE KANGELASED

Reedel kl 15

Los héroes del mal / Hispaania, 2015

Rež: Zoe Berriatúa

Kooliaeg on kõige kehvem aeg: iga päev tähendab lõputut võitlust, sest ükski tähelepanematus ei jää karistuseta. Aritz, Estebian ja Sara on kolm heidikut probleemsete laste koolis. Ühes mahajäetud majas leiavad nad pelgupaiga, kus poest virutatud riideid ja alkoholi proovida. Terroriseerimine aga ei lõpe ja nii otsustavad nad võtta kasutusele karmimad abinõud.

„Kurjuse kangelastes“ põimuvad hiilgavalt pinge, põnevus, paeluvad tegelased ja ootamatud lahendused, mis teevad sellest filmist meisterliku lavastuse. Suurepärane vägivalda, nooruse teadmatust ja lubatu-lubamatu piiril käimist käsitlev debüütfilm režissöör Zoe Berriatúalt. Film pälvis 2015. a Just Filmil noortežürii eripreemia.

NB! Seansile järgneb saalis arutelu ja vestlus koolivägivalla teemal MTÜ Peaasi esindajaga.


Karel Zemani filmide retrospektiiv


BACK CUP`I SAARE SALADUS

Reedel kl 17.15

Vynález zkázy / 1958

Rež: Karel Zeman

Tšehhoslovakkia (ja nüüdse Tšehhi Vabariigi) kõigi aegade vaadatumaks filmiks peetav mängufilm „Back Cupi saare saladus“ (tuntud ka ameeriklaste levipealkirja „Jules Verne’i imeline maailm“ all) sai 58 aastat pärast algversiooni linalejõudmist uue ja värskema välimuse. Selle digitaalselt restaureeritud versiooni maailmaesilinastusest kujunes mulluse Karlovy Vary filmifestivali üks olulisemaid sündmusi.

Film kuulub legendaarse tšehhi animaatori ja filmilavastaja Karel Zemani filmiseeriasse, mis sündis Jules Verne’i populaarsete seiklusjuttude ainetel. Teos põhineb kaudselt 1896. a ilmavalgust näinud Verne’i romaanile „Isamaa lipp“ („Face au drapeay“) ja esindab filmižanri, mida kaasajal armastatakse 19. sajandist pärit masinate jõulise demonstreerimise tõttu kutsuda ka „aurupungiks“.

Sarnaselt Zemani varasematele ja hilisematele töödele on ka selles filmis olulisel kohal stop-motion-animatehnika (puulõige), kõikvõimalike tehnikavidinate jõuline kasutamine ja muidugi ainulaadne visuaalne isikupära, mida võib tänapäeval kohata näiteks Terry Gilliami, Wes Andersoni ja Tim Burtoni filmides.

Film ise räägib mereröövlitest, kes röövivad kuulsa teadlase, et too arendaks nende jaoks välja massihävitusrelva. Naiivse koolipoisiliku süžee kaalub üles filmi köitev visuaal, mis on pakkunud inspiratsiooni juba üsna mitmele fantaasia- ja animafilmi tegijate põlvkonnale.

Helmut Jänes


IMELINE PARUN MÜNCHHAUSEN

Laupäeval kl 12.15

Baron Prásil / 1962

Rež: Karel Zeman

Gottfried August Bürgeri kuulus romaan vabahärra von Münchhausenist on rõõmustanud oma särtsakusega mitmeid põlvkondi, sama populaarsed on rahva hulgas olnud ka Münchhauseni-teemalised filmid. Tuntuim neist on ehk Zemani suure imetleja Terry Gilliami versioon 1988. aastast, kuid kindlasti ei tohi unustada ka oma aja kohta üllatuslikult efektset ungari lavastaja Josef von Báky Saksamaal vändatud kallist värvifilmi (1943) ega ka meie teleekraanidelt tuttavat vene telefilmi (1979), kus peaosa mängis suurepärane Oleg Jankovski.

Zemanit inspireerisid selle lustliku loo väntamisel 19. sajandil elanud kuulsa illustraatori Gustave Doré joonistused, mis kaunistasid 18. sajandi lõpus ilmunud raamatu esmatrükki. Zeman kasutab oma filmis erinevaid stiile ja värvigammasid, mis annavad loole sümboolset sügavust. Filmi autor ei lähtu muidugi ainult algallikast, tema filmis on vint täielikult üle keeratud: nii näeme kohe filmi alguses astronaut Tonyt, kes maandub Kuul ja kohtub seal rühma härrasmeestega, kelleks on Cyrano de Bergerac, üks Jules Verne’i tegelane ja parun Münchhausen. Ja pöörane seiklus võibki alata…

Üks 1960ndate aastate fantastilisemaid filme, mis pälvis omal ajal mitmeid olulisi auhindu, muuhulgas nii Locarno kui ka Cannesi filmifestivalidelt.

Helmut Jänes


VARASTATUD ÕHULAEV

Pühapäeval kl 11.30

Ukradená vzducholod / 1966

Rež: Karel Zeman

„Varastatud õhulaev“ tähistab Zemani tagasipöördumist Jules Verne’i ja tolle imeliste aurumasinate temaatika poole. See oli ühtlasi ka Zemani esimene laiekraanifilm.

Nagu ka oma eelmistes täispikkades filmides, miksib Zeman siingi osavalt animatsiooni ja mängufilmi žanre, mistõttu jätab film sajanditaguse liikuva piltpostkaardi mulje.

Tänapäevalgi humoorikana mõjuv kogupereseiklus põhineb osaliselt Jules Verne’i romaanil „Kaheaastane puhkus“, kuid film on saanud mõjutusi ka selle võtetega samal ajal toimunud Juri Gagarani kosmoselennust.

Filmi peategelasteks on rühm seiklusjanulisi teismelisi poisse, kes kaaperdavad laadaplatsilt uhke gaasiõhupalli ja sõidavad sellega maailma avastama. Üsna pea ühinevad poiste maailmaavastamisretkega superspioonid, armeejuhtkond ja koguni kapten Nemo isiklikult. Ja mis oleks üks uhke kogupereseiklus ilma piraatide ja haikaladeta!

Helmut Jänes


FRIIKIDELE


SÜNGED LOOD

Reedel kl 21.45

AS FÁBULAS NEGRAS / Brasiilia, 2015

Rež: Rodrigo Aragao, Petter Baiestorf, Joel Caetano, Josè Mojica Marins

Vana hea Brasiilia gore-horror on tagasi. Kes mäletab veel 2009. aasta festivalil näidatud sealse suure underground-kino legendi José Mojica Marinsi ekstravagantset Coffin Joe filmisaaga lõppfinaali „Kurjuse kehastus“ või 2014. a HÕFFil linastunud Rodrigo Aragao B-filmi „Must meri“, võib juba aimata, mis teda ees ootab.

„Süngetes lugudes“ pole kohta tavapärasusel ja normaalsusel. See on häbenematu portugalikeelne B-film, seesmiselt põlev antoloogia, mida oskavad teha vaid brasiillased. Jääb üle vaid nõustuda blogija Rasmus Rammo kommentaariga: „„Sünged lood“ on üks sedasorti film, mida vaevalt et ükski eestlane ilma HÕFFi suunava abita nägema satuks.“
Tundub, et autorid on pealtnäha olematute kuludega tehtud teosesse panustanud kogu oma kire nii kino kui ka kohaliku folkloori vastu. Siin on topeltannustes ülevõlli „Monty Pythonile“ sarnast süsimusta pasa-, kuse- ja oksehuumorit, aga ka metsikut brutaalsust, kus laip ajab laipa taga ja verd lastakse lausa ojadena. Muidugi ei puudu ühes õiges Brasiilia õudusfilmis ka nõiad, maod ja libahundid ning ekraanile pääseb ka üks veidramaid monstrumeid filmikunsti ajaloos: Saci.

Olge valmis hullumeelseks sõiduks kuuma kohta nimega „Brasiilia põrgu“!

Helmut Jänes


AAAAAAAAAH!

Reedel 23.45

AAAAAAAAAH! / Suurbritannia, 2015

Rež: Steve Oram

Paljud HÕFFi-fännid mäletavad Steve Oramit meespeaosalisena Ben Wheatley mustast komöödiast „Ekskursandid“ (HÕFF 2013). Nüüd on ta HÕFFil tagasi oma režissööridebüüdiga „Aaaaaaaah!“ – see on ainulaadne ja sürrealistlik film, samavõrd humoorikas kui ka häiriv.

Oram toob meieni Suurbritannia tüüpilise aguli, tuttava Mike Leigh’ ja Ken Loachi filmidest, mille elanikud suhtlevad omavahel röhitsevate ahvide tasandil. Nad huikavad ja karjuvad ning tunnevad rõõmu piiranguteta paaritumisrituaalidest ja vägivallast ülekaalu saavutamiseks. Oram ise mängib alfa-isast, kes tuleb metsast välja ja avastab endas kiindumuse väikeses paarismajas elava perekonna vastu. Õige pea aga märkab ta vihavaenu majapidamises elavate meeste vahel, üritades ühe tütart võrgutada ning taastada karja juhi kohalt taandatud ja tagaaias põõsa all elava pereisa endine hiilgus.

Mingis mõttes on „Aaaaaaaah!“ satiiriline teos, mis näitab, et me ei ole ühiskonnana sugugi nii haritud ja intelligentsed, nagu ehk tahaksime. Samas on see aga ka austusavaldus sellistele režissööridele nagu John Waters ja liikumistele nagu Cinema of Transgression. Arvukad võikad stseenid (sageli seotud seksiga) kutsuvad esile nii tülgastust kui ka naeru, kui pealispinna all tuksub tumeda brutaalsuse tuiksoon.

Näitlejatööd on tõeliselt silmapaistvad. Osatäitjad, kellest paljusid Briti kaasaegse komöödia austajad kindlasti tunnevad, on jäetud ilma võimalusest rääkida ning seetõttu kasutavad nad täiel määral ära oma füüsist, balansseerides ülevuse ja naeruväärsuse hapral piiril.

Vapustavalt julge ja provokatiivne „Aaaaaaaah!“ on eksperimentaalkino jahmatav näide, mis ennustab Orami karjäärile filmirežissöörina hiilgavat tulevikku.

Laurence Boyce 


ÜLIMA SEKSI OTSINGUL

Laupäeval kl 19.45

In the search of the ultra-sex / Prantsusmaa, 2015

Rež: Nicolas Charlet, Bruno Cavaine

See omamoodi pärl on päris kindlasti üks veidramaid ja lõbusamaid linateoseid friigifilmide sektsioonis.

Prantsuse suurkanali Canal + aastapäeva tähistamiseks otsustas koomikute duo Nicolas Charlet ja Bruno Lavaine kaevata arhiivmaterjalides ning nii sai alguse „In Search of Ultra Sex“ – üks üpris üle võlli ulmekomöödia XXX stiilis (lugesite õigesti ). Mehed vaatasid üle 2500 (!) x reitinguga filmi aastatest 1974 kuni 1995 ning nägid tohutult vaeva, et valida sellest erootilisest kogumikust välja kõige veidramad, silmatorkavamad ja ebasündsamad lõigud, dubleerides neid oma vajaduste järgi ja luues nii filmi, mille sisuks on planeedil Maa puhkenud seksiepideemia (absoluutselt kõiki inimesi maakeral vaevab tohutu lõbujanu), millele astronaudid kui viimased epideemiast puutumata jäänud inimesed püüavad kosmosest lahendust leida.

Päris kindlasti ei ole nii omapärast filmi HÕFFi programmis juba mitu aastat nähtud ja neile, kes avatud meelel seda vaatama tulevad, saab osaks uskumatult tobenaljakas kinoelamus. Vahelduvad naerukrambid ja häbipuna põskedel on igale vaatajale garanteeritud, hea tuju aga kindla peale!

Maria Reinup 


ATOMIC EDEN

Laupäeval kl 21.45

Atomic Eden / Saksamaa / USA / Ukraina, 2015

Rež: Nico Senter

Unustage kõik varem nähtud vastasseisud, unustage nii „Freddy vs Jason“, „Predator vs Alien“ kui ka isegi „Superman vs Batman“. Maailma kõigi aegade suurim konflikt headuse ja kurjuse vahel peab saama lahenduse alates hetkest, kui erinevates sõjapõrgutes palju kõrvetada saanud kapten (blaxpoitation-filmide legend Fred Williamson) paneb kokku kaheksaliikmelise kõrilõikajate armee, et astuda vastu Tšernobõli rusudes pesitsevale natsisõjaväele, keda on arvuliselt täpselt sada korda rohkem. Ja mis te arvate, kes peale jääb?

Tegelikult on sakslaste toodetud „Atomic Eden“ päris korralik nahatäis, John Carpenteri „Assault on Precinct 13“ stiilis tehtud B-filmi-hullus, mida tavaliselt leiab tänapäeval vaid hästivarustatud videokaupluste 1980. aastate filmiriiulist. Fred Williamson, endine profijalgpallur ja 1970ndate üks esimesi mustanahalisi filmistaare, näitab, kes on tegelikult kunn, ja demonstreerib koos saksa võitluskunstide meistritega meile trikke, mida vaadata on lausa rõõm.

“We’re in the deep shit!” on üks selle linateose tunnuslauseid, mis siin läbi Williamsoni suu kõlab, ja tal on 100% õigus. „Atomic Eden“ on puhas lõbu ja grindhouse, mille vaatamine võib oma humoorikuseastmelt tõesti mõnel vaatajal kõhu lahti võtta.

Helmut Jänes


BALLAAD HAIGEST KASSIST

Laupäeval kl 23.45

Cat sick blues / Austraalia, 2015

Rež: Dave Jackson

Ootamatutest üllatustest pulbitsevast ja nõrganärvilisi šokeerivast friigifilmist „Ballaad haigest kassist“ võib kujuneda tänavuse HÕFFi publiku jaoks üks lahedamaid avastusi. Filmi kodumaal Austraalias sai linateos suurepärase vastukaja ning HÕFF on üks esimesi festivale Euroopas, kus teose ülimusta ja perversset huumorit rahva peal testitakse.
Film on sündinud paari aasta tagusest lühifilmist, mille edu viis tegijad mõttele vändata ka samanimeline täispikk film. Mõeldud-tehtud: film sai „Hooandjast“ piisavalt vahendeid ja nüüd on tulemus käes.

Lühidalt räägib linateos mehest, kelle kass sureb. Mees tõmbab suurest kurbusest endale pähe kassimaski ning läheb kunstpeenise ja hirmteravate küünistega varustatult Melbourne’i peale plastikämbriga veredoonoreid otsima – eks ikka selleks, et endale sel moel kassi üheksa elu hankida.

Filmil on väga lahe helitaust, mis kompenseerib filmi kohati odavat väljanägemist ja mõjub rahustavalt neil hetkedel, kui huumor väga veriseks kipub minema.

Viited sellistele klassikutele nagu „Maniak“ ja „Bad Boy Bubby“ on küll ilmselged, kuid sellegipoolest on tegu väga originaalse filmiga, mis ühtaegu nii üllatab kui ka jahmatab. Must-see!

Hoiatus: Film ei ole soovitatav kassisõpradele!

Helmut Jänes


MÈLIÈS LÜHIFILMIDE VÕISTLUSPROGRAMM


Reedel kl 19.30

Méliès d`argenti iga-aastasesse võistlustulle astuvad seekord väga erinevad filmid, alates veidratest mustadest komöödiatest ja lõpetades apokalüptiliste tulevikunägemustega.

„Must karu“ viib musta huumori täiesti uuele tasemele, „Öised võõrad“ ja „Poltergeist“ näitavad, kuidas anda kummitusfilmidele uus hingamine. Apokalüptiline „Piir“ tutvustab maailma, kus pole alles ühtegi piirangut ning „Kosmoses surevad nad kõik“ teeb kummarduse klassikalistele ulmefilmidele ning selles on kirsiks tordil varalahkunud David Bowiele sarnanev peategelane. „Hambad“ ja „Kalamees“ on omalaadsed nägemused tavapärastest kollifilmidest; neis on klassikalised muinasjutud ja legendid üheks väga hirmutavaks seguks kokku miksitud.

Polterheist

Suurbritannia, 2016, 19 min, rež.: David Gilbank

Kaks kriminaali röövivad selgeltnägija, et tema abiga ühendust võtta oma mõrvatud bossiga. Boss oli kuskile peitnud suure summa raha ja nüüd nad proovivadki selle temalt surnust peast välja pressida. Selgeltnägija ja surnutega manipuleerides vabastavad hakkajad kriminaalid midagi veelgi kohutavamat kui nende mõrvatud ülemus.

Kalamees

Hispaania, 2015, 20 min, Rež.: Alejandro Suárez Lozano

Härra Wong on vana kalamees, kes ei suuda enam noorematele järele jõuda. Tema saak on kesine ja raha napib. Viimases hädas suundub Wong kaugemale avamerele, et viimast korda oma õnne proovida. Wongi üllatuseks ei satu tema võrkudesse üldsegi mitte tavaline kala, vaid midagi ebamaist.

Piir

Prantsusmaa, 2015, 17 min, rež.: Simon Saulnier

Lähitulevikus, kus kõikjal valitseb anarhia ja kaos, rändab noor tüdruk, et leida varas, kes võttis temalt tema kõige kallima vara.

Kosmoses surevad nad kõik

Hispaania, 2015, 15 min, rež.: Javier Chillon

Kosmoselaev Tantalus triivib mööda avakosmost.

Hambad

Luksemburg, Prantsusmaa, 2015, 13 min, rež.: Pascal Thiebaux, Gil Pinheiro

Kõik arvavad, et väiksed hiired on lahked ja armsad loomakesed. Tegelikult on väiksed hiirekesed on hoopiski neurootilised psühhopaadid, kes ihaldavad üle kõige hambaid. Kui hammas on kadunud, siis tuleb see asendada. Mis tahes vahenditega…

Öised võõrad

Iirimaa, 2015, 12 min, rež.: Conor McMahon

Kaks üksildast inimest leiavad armastuse, mida nad olid juba igavesti otsinud. Ainsaks probleemiks on see, et tegu on ikkagi armastusega ühe inimese ja ühe vaimu vahel!

Must karu

Prantsusmaa, Belgia, 2015, 15 min, rež.: Mèryl Fortunat-Rossi & Xavier Seron

Reegel nr. 1: Ära tpida karusid. Reegel nr. 2: Saja meetri ulatuses karule mitte läheneda. Reegel nr. 3: Ära ehmata karusid. Reegel nr. 4: Hoia oma koera rihma otsas. Nüüd, kui sa oled reeglitega tutvunud, soovime sulle meeldivaid elamusi meie mustade karude kaitsealal.


 VÕISTLUSVÄLISED LÜHIFILMID


Laupäeval 17.30

Little Nightmares – Out of Competition

Võistlusväliste filmide hulgas on esindatud sellised Hollywoodi superstaarid nagu Guy Pearce („Memento“, „The Hurt Locker“) ja Eric Roberts („The Dark Knight“, „The Expendables“). Nad astuvad üles kahes väga erinevas, aga võrdselt suurepärases filmis: „Lorne“ ja „Naasmine“. „Lorne“ on psühholoogiline uurimus apokalüptilisest üksindusest, „Naasmine“ aga omapärane nägemus ajaga mängimisest. „Inimestest ja hiirtest“ algab kui film pangaröövist, kuid jõuab väga ootamatult välja ulmevaldkonda. „Null“ ja „Juliet“ tutvustavad aga uut maailmakorda, kus harjumuspärased loodusseadused lakkavad olemast ja inimesed oma senisel kujul eksisteerimast

Programmi lõppu oleme paigutanud ulmelise retrohõnguga b-filmi/muusikali „Kutse maailma lõppu“.

Kutse maailma lõppu

Ameerika ühendriigid, 2016, 16 min, rež.: Paul Hough

Aurupungi muusikal! Aasta on 1888. Maailma päästmiseks suundub grupp koletisekütte põrgusse, et seista silmitsi Saatana endaga.

Naasemine

Ameerika ühendriigid, Venemaa, 2015, 9 min, rež.: Vitali Verlov

Teadlane püüab meeleheitlikult saata hoiatust läbi aja enne kui ta tapetakse.

Lorne

Austraalia, 2015, 15 min, rež.: Jesse Leaman

Üksildane rändur Lorne uitab mööda kõledat tühermaad kuni ta kohtub salapärase võõraga, kes aitab tal võidelda oma suurimate hirmudega.

Juliet

Prantsusmaa, 2015, 11 min, rež.: Marc-Henri Boulier

Lähitulevikus tuleb suurkompanii SEED turule esimese põlvkonna naudingurobotiga JULIET1 ning sellest saab üüratu hitt. Nõudlus on tohutu. Kõik tahavad endale päris enda Julieti. Tehnoloogia arenedes saab aga üha selgemaks, et inimkonna tähtsus on asetatud küsimärgi alla.

Inimestest ja hiirtest

Prantsusmaa, 2015, 20 min, rež.: Gonzague Legout

Majanduskriis on Detroidis hullem kui kunagi varem. Viimases hädas otsustavad kaks meeleheitliku meest panka röövida. Politsei piiramisrõngasse sattudes avastavad röövlid juba liiga hilja, et midagi on väga valesti.

Null

Hispaania, Suurbritannia, Ameerika ühendriigid, Mehhiko, 2015, 29 min, rež.: David Victori

Maa gravitatsioon järkjärgult nõrgenema. Selle kaose keskel püüab isa leida oma poega, kes ei suuda leppida ootamatult surnud ema kaotusega.


 EESTI ANIMA: FANTAASIA FATAMORGAANA


Laupäeval 15.30

Eesti anima: Fantaasia fatamorgaana

HÕFF 2016 programmile lisab obskuurset vürtsi ülevaade Eesti viimastest animašedöövritest. Siin on fantaasiat ja fiktsiooni, ulmet ja umbsõlmi, absurdi ja ahvatlusi.

Animatsioon, nagu ka fatamorgaana, on miraaž, optiline illusioon, pisut maagiline ja reaalsust moonutav, aga ometi sellest lähtuv. Tundmatu on alati pisut müstiline ja müstiline on pisut ärevakstegev, teinekord ka õudust tekitav.

Programm:

Kaspar Jancis „Piano“ (10 min, joonisfilm)
• Mattias Mälk „Põhjatäht“ (14 min, joonisfilm)
• Priit Tender „Alateadvuse maja“ ( 10 min, joonisfilm)
• Martinus Daane Klemet „XYZtopia“ (15 min, joonisfilm)
• Riho Unt „Isand“ (18 min, nukufilm

Kohal on ka filmitegijad, toimub Q&A!


TERMINAATORI DOUBLE-BILL


TERMINAATOR

Reedel kl 23.30

The Terminator / USA, 1984

Rež: James Cameron

1984. aastal valminud „Terminaator“ on ühest õudusunenäost inspireeritud üllatushitt, esimene omasuguste hulgas, millest on nüüdseks kujunenud oma žanri (techno-noir) klassika. Just see film lennutas Hollywoodi orbiidile vigast inglise keelt purssiva austerlase Arnold Schwarzeneggeri ja Roger Cormani ning John Carpenteri sabas sörkiva lavastaja-stsenarist James Cameroni ning muutis oluliselt nende meeste edasist saatust.

Järgnev kõlab nagu paljukõlanud muinasjutt, mida teatakse peast. On aasta 2029, inimkond peab apokalüptilist sõda robotite ja neid juhtiva superarvutiga SkyNet. Inimeste vastupanuliikumise murdmiseks saadetakse minevikku, 1984. aastasse, pidurdamatu tapamasin Terminaator (Schwarzenegger), kelle ülesandeks saab tappa keegi Sarah Connor (Linda Hamilton). Kuid tulevikust saabub veel teinegi mees, Kyle Reese (Michael Biehn), kes samuti Sarah Connorit otsib. Inimkonna saatus sõltub sellest, kumb neist Sarah’ esimesena leiab…

Algupärase „Terminaatori“ ootamatult suur menu tõi kaasa neli head (ja mitte enam nii head) järge: „Terminaator 2: Kohtupäev“ (1991, James Cameron), „Terminaator 3: Masinate mäss“ (2003, Jonathan Mostow), „Terminaator: Lunastus“ (2009, Ulf Andersson) ja „Terminaator: Genisys“ (2015, Alan Taylor), samuti teleseriaali „Terminaator: Sarah Connori kroonikad“ (2008–2009).

NB! „Terminaator“ pileti ostnutele kehtib vaba sissepääs kl 1.30 algava filmi, Indoneesia pööraselt crazy uusversiooni „Leedi Terminaator“ seansile väikeses saalis.


LADY TERMINATOR

Reedel kl 01.30

Lady Terminator / Indoneesia, 1989

Rež: Jalil Jackson

Indoneesia filmikunstist on tänu hüperactionfilmiseeriale „Haarang“ ning Joshua Oppenheimeri dokkidele saanud huvitav nähtus, mille üle armastatakse palju diskuteerida, kuid mille ajaloost ei teata suurt midagi. Mis siis ikkagi on Indoneesia film? 240 miljoni elanikuga maailma suurim saareriik pole küll veel tootnud kvaliteetmärgiga kinoeeposeid nagu selle naabrid Hiina, Jaapan ja Lõuna-Korea, kuid žanrifilm (loe: horrorfilm) on sellel maal alati au sees olnud, eriti kui rääkida 1980. aastatest.

Saage tuttavaks – „Leedi Terminaator“ on Indoneesia action-filmi guru H. Tjut Djalili ehk Jalil Jacksoni käsitlus 1984. aasta kuulsast James Cameroni algupärandist, mis tegi napisõnalisest austerlasest Arnold Schwarzeneggerist oma ajastu supertähe ja pani alguse Cameroni aina enam tõusuteele viivale karjäärile.

See film on ere näide kõige autentsemast ja veidrast multikultuursest Indoneesia filmikunstist, mis 1970-80ndatel matkis edukalt Hollywoodi hittfilme, pannes sinna kamaluga juurde vaimukaid grindhouse-stiilis elemente: seksi, verd, vägivalda ja kindlasti ka kohalikku folkloori. Nii sündis näiteks 1986. a populaarne põnevik „Rambu“, ilmselge kummardus mõned aastad varem päevavalgust näinud „Rambole“ Stallone’iga peaosas.

Ka „Leedi Terminaatoris“ jagub küllaga kõike eelnimetatut. Kui filmis esineb mõningaid loogikavigu, siis ärge solvuge – see linateos pöörab pahupidi kõik teie eelteadmised filmist ja filmiloogikast ning puhastab teie hinge kinematograafiliste pöörasustega, mida HÕFFilt ju otsima tullaksegi.

Helmut Jänes


30 AASTAT NÕUKOGUDE ULMEKLASSIKAT


KIN-DZA-DZA!

Pühapäeval kl 13.15

Kin-dza-dza! / Venemaa, 1986

Rež: Georgi Danelia

Kin-dza-dza on kauge galaktika, kuhu satuvad kaks meie kaasaegset, töödejuhataja Maškov ja Batumist pärinev tudeng Gedevan. Nende uskumatud seiklused ja kontaktid kauge tsivilisatsiooni esindajatega annavad ainest komöödiaks, mis pakub niihästi nalja ja vaimukaid dialooge kui ka tõsiseid mõtisklusi.

„Režissöör Georgi Danelia on osanud üle olla saatuslikust lõhest, mis haigutab laia publiku ja tõsiste kunstiliste taotluste vahel. Selles teoses on ühendatud mitmete populaarsete žanrite jooni – seiklusfilm, fantastika ja komöödia – , kuid ootamatu sündmustiku ja vormi abil kutsub see film vaatajat ka mõtlema, pealegi mittetrafaretselt.“


 

VOLBRIÖÖ SPECIAL


ALUCARDA – PIMEDUSE TÜTAR

Laupäeval kl 00.00

Alucarda, La Hija De Las Tinieblas / Mehhiko, 1977

Volbriöö väärikaks tähistamiseks demonstreerib HÕFF haruldast ja vähenäidatud filmipärli Mehhikost. „Alucarda, pimeduse tütar“ on hea näide 1970ndatel moodi läinud deemoni- ja nõiafilmi žanrist, mis sageli põhinesid tuntud kirjandusteostel. „Alucarda“ toetub viktoriaanliku perioodi tuntuima Iiri gootikirjaniku Sheridan Le Fanu (1814-1873) romaanil „Carmilla“. Le Fanu kirjutised inspireerisid tervet õudusjuttude kirjutajate põlvkonda 19. sajandil, sh ka „Dracula“ loojat Bram Stokerit.

Visuaalselt imetabases “Alucardas” ristuvad mitmed žanri tähtsamad tunnusjooned – seks, eksortsism, satanism, vampiirid –, mis omakorda tõusevad esile Alejandro Jodorowsky filmide produtsendina kuulsaks saanud lavastaja Juan Lopez Moctezuma omapärase filmikeele kaudu. Kui film linale jõudis, keelati selle näitamine liigse vägivalla ja alastuse kujutamise tõttu, tänaseks on aga linateosest kasvanud vääriline järglane sellistele 70ndate nõidusteemalistele filmidele nagu Ken Russelli „Kuradid“ (1971) ja William Friedkini „Vaimude väljaajaja“ (1973).

Teose nimiosas näeme sensuaalset Mehhiko päritolu Ameerika näitlejannat Tina Romerot, kes osaleb tänaseni paljudes telenovela’des.

Seansile eelneb kunstiajaloolase Jüri Kuuskemaa teemakohane ettekanne volbrist ja nõidadest.

Helmut Jänes

Leave a Reply