Palivere künnapuu on üks harvadest hiiepuudest, mille pühakspidamisele viitavad kirjalikud ürikud ja arheoloogilised leiud. Puud mainitakse hiiepuuna Nigula kirikuraamatus juba 1644. aastal.

Puu juures maa seest on leitud vanu münte, millest vanim pärineb aastast 1564. Sellest võib järeldada, et puule toodi münte ohvriannina juba üle nelja sajandi tagasi. Puu pidi juba sel ajal olema piisavalt suur ja võimas, et teda pühapuuna austada. Järelikult on sellel künnapuul vanust vähemalt 500 aastat.

Dendroloogide hinnangul on juba 400-aastane künnapuu looduses suur haruldus. Palivere künnapuud võib pidada vanimaks praegu Eestis kasvavaks künnapuuks.

Puu tüve ümbermõõt rinnakõrguselt on ligikaudu 550 cm. Praeguseks on puu kaotanud suure osa oma võrast.

Palivere põline hiiepuu pakub omapärast vormimängu. Tundub justkui oleks künnapuu elavate olevuste poolt oma kaitse alla võetud. Olgu nendeks valvuriteks siis keegi vana naine või hoopiski loomaohtu tegelane.

Mis on hiiepuu?

Inimesed usuvad sageli, et puul on hing. Põlise arsaama kohaselt on iga puu hingestatud, kuid hiiepuudes peitub eriline vägi, mis nad pühaks ja puutumatuks muudab. Hiiepuudes elavad haldjad, metsa-emad ja -isad ning mõnikord isegi jumalad. Hiiepuud võivad ka kõnelda ning anda nõu. Eelkõige kuulavad nad inimeste palveid ja muresid. Kuid hiiepuu võib ka valu pärast häält teha.

Hiiepuud, olgu ta noor või vana, elus või kuivanud, ei või mingil moel vigastada. Isegi pärast murdumist tuleb ta rahula jätta. Teda ei saeta, talt ei murta oksi ning teda ei viida minema. Ka vana hiiepuu ümber kasvavaid noori puid ei puututa.

Rahvapärimus jutustab, et inimesed püha puu ees kummardunud. Austuse märgiks paljastati pea. Hiiepuu juurde on mindud ja minnakse palvetama, ande viima ja mõnikord ravima. Hiiepuu kosutab ning lohutab, hajutab tusad.

Palivere hiiekünnapuu on Kultuurimälestiste riiklikus registris nr 10139 all.

Info kogunud ja pildid teinud 2. aprillil loodusesõber Rita Helisma Uuemõisast

Leave a Reply