Olen aastaid leidnud end mõttelt, piiluda Haapsalu-Keila maanteelt Taebla jõge, kus ta voolab oma voolujoonelisust endise Oru valla territooriumil, veidi vasakule. Vasakule ses mõttes, et kui tulla Haapsalu poolt ja hakata teel olevat silda ületama. Jõgi tuleb paremalt poolt, ehk siis Taebla poolt ja voolab vasakule.

Sillal on mind aastaid kummitanud soov järele vaadata, kas ja mis kopratammidega võib silmapiiril avaneva vaatega tegemist olla. Ja nüüd siis saigi see käik lõpuks ette võetud. Küll udusudusel ennelõunal, märtsikuu viimasel laupäeval, kuid käidud nüüd sai.

Juurdepääs avanevale vaatele oli päris kohmakas. Pika säärega kummikud jalga panna, oli ainuõige otsus.

Varsti vallutavad Taebla jõe selle kaldad teadupärast kalamehed. Kõik märgid looduses viitavad sellele, et kalamehed on ka prahimehed. Tohutus koguses prügi on endast maha jäetud, sisuliselt igale poole. See on fakt, mis pähe ei mahu.

Humal. Taim, mida õllepruulimiseks kasutati aastakümneid tagasi, vohab piki jõe padrikut rohkesti. Teda on suisa igal pool. Nii võimsa kasvuga.

Puuraidurite ehk kobraste töökojas neid ennast ei kohanud. Olen kuulnud, et kobras on nii tark, et harva näitab ennast inimesele. Seda enam, kui iga sammu astumist on läbi prõksumise ja praksumise kaugelegi kuulda.

Koprad on poolveelise eluviisiga. Oma kodu rajavad nad järve või jõe kaldale. Oluline on, et veekogu ääres kasvaks pehme puiduga lehtpuid ja põõsaid (pajusidpapleid ja haabu) ja et oleks külluses rohttaimestikku, mis on kopra põhitoit.

Suvel eelistavad koprad süüa rohttaimi (vesikuppvalge vesiroosvõhumõõkpilliroog), sügisel langetavad nad puid ja koguvad nende oksi talvevaruks.

Taebla jõel on kõik tingimused kobraste jaoks olemas ning igati soosib nende pesitsust nimetatud paigas.

Mida veel? Looduserahvale häid soove sellesse uude kevadesse, 2016. Rohkesti viibimist värskes õhus, leida ja ammutada endasse pisikesi, vaimu küllastavaid nähtusi ning hetki. Nauditavaid looduses olemise retki.

Rita Helisma Uuemõisast

Leave a Reply